Hiiemets
Iisaka talu maadel, Kahala järve ääres asub Hiiemets.
Pühapaigad on oluline osa meie kultuurist nagu ka hiiepärimus, mis kannab paikkondlikke mälestusi. Eesti hiiepärimuses on üldjoones säilinud hoiak, et hiis on midagi väga püha ja mõjuvõimast, midagi, mis kuulub vana usundi valdkonda.
Hiied, nagu üldiselt teada, olid metsad, mida ei majandatud. See oli pühapaik, kus tuli hoida rahu, vaikust ja puhtust. Hiis võis olla ümbritsetud taraga ning seal võis olla ehitisi, näiteks hiieait ja pühakujud. Peamiselt käidi seal (hinge)jõudu kogumas, nõu saamas, ravimas või palvetamas. Viidi ka ande. Tavapäraselt on andidena viidud toitu. Esimene toit, mis saadi, viidi kõigepealt hiide,usuti, et siis jagub toitu ka edaspidi. Samuti ka raha- enamjaolt siis, kui oldi võetud vett pühastallikast. Ja riideribasid, mis seoti pärast palvetamist, palumist või soovimist, puu oksa külge. Ohverdati ka loomi. Varem oli tavaks ohverdada pühaspaigas terve loom, ent ajapikku muutusid ohvird väiksemaks - looma pea, veri, lihtsalt üks tükk liha.
Räägitakse, et hiies käidi koos ja jalgsi. Olles puhas nii riiete poolest, kui ka mõttes, sõnas ja teos. Seepärast oli kindlasti keelatud tulla ka alkoholijoobes, kuna jooki tarbinud inimene ei valitse oma mõtteid ja tegusi.
Kuna pühas paigas kasvavaid puid lasti areneda vabalt ning neid ei kujundatud metsanduslikest eesmärkidest, siis kehtis reegel, mis keelas okste murdmist, rääkimata püha puu või hiiemetsa raiumisest. See keeld kehtis kõikides maakondades. Erinevad keelud, näiteks karjatamiskeeld, kündmiskeeld, niitmiskeeld ja reostamiskeeld, kehtisid enamjaolt terve hiiemetsa suhtes. Kardeti, et tagajärg pärast reegli rikkumist on õnnetus või koguni surm.
Hiis toetab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes rikuvad tema tavasid.
Iisaka talu maadel, Kahala järve ääres asub Hiiemets.
Pühapaigad on oluline osa meie kultuurist nagu ka hiiepärimus, mis kannab paikkondlikke mälestusi. Eesti hiiepärimuses on üldjoones säilinud hoiak, et hiis on midagi väga püha ja mõjuvõimast, midagi, mis kuulub vana usundi valdkonda.
Hiied, nagu üldiselt teada, olid metsad, mida ei majandatud. See oli pühapaik, kus tuli hoida rahu, vaikust ja puhtust. Hiis võis olla ümbritsetud taraga ning seal võis olla ehitisi, näiteks hiieait ja pühakujud. Peamiselt käidi seal (hinge)jõudu kogumas, nõu saamas, ravimas või palvetamas. Viidi ka ande. Tavapäraselt on andidena viidud toitu. Esimene toit, mis saadi, viidi kõigepealt hiide,usuti, et siis jagub toitu ka edaspidi. Samuti ka raha- enamjaolt siis, kui oldi võetud vett pühastallikast. Ja riideribasid, mis seoti pärast palvetamist, palumist või soovimist, puu oksa külge. Ohverdati ka loomi. Varem oli tavaks ohverdada pühaspaigas terve loom, ent ajapikku muutusid ohvird väiksemaks - looma pea, veri, lihtsalt üks tükk liha.
Räägitakse, et hiies käidi koos ja jalgsi. Olles puhas nii riiete poolest, kui ka mõttes, sõnas ja teos. Seepärast oli kindlasti keelatud tulla ka alkoholijoobes, kuna jooki tarbinud inimene ei valitse oma mõtteid ja tegusi.
Kuna pühas paigas kasvavaid puid lasti areneda vabalt ning neid ei kujundatud metsanduslikest eesmärkidest, siis kehtis reegel, mis keelas okste murdmist, rääkimata püha puu või hiiemetsa raiumisest. See keeld kehtis kõikides maakondades. Erinevad keelud, näiteks karjatamiskeeld, kündmiskeeld, niitmiskeeld ja reostamiskeeld, kehtisid enamjaolt terve hiiemetsa suhtes. Kardeti, et tagajärg pärast reegli rikkumist on õnnetus või koguni surm.
Hiis toetab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes rikuvad tema tavasid.
Kahala järv
Kahala järv oli muinasajal palju suurem kui praegu. Endine järvenõgu ulatub ühest küljest Iisaka talu maadele.
Järve äärde kogunesid inimesed elama, kuid elasid seal mingi osa aastas, kui sealsed elamistingimused olid kõige paremad. Järv andis vee ja olulise lisa toidulauale - sealt püüti kala, kütiti veelinde ning korjati lindude mune. Nagu ka teised veekogud, oli järv ühenduses ojadega, mis olid head liikumisteed nii suvel kui ka talvel.
Järve ümber kasvasid tihedad ja suured metsad, kus elasid loomad, keda kütiti. Samuti saadi metsast puitu, marju ja seeni.
Muinasaja lõpus jäädi paiksemaks ja osati juba teha kaevusid ning seega ei olnud vajadust elupaiga planeerimiseks veekogu äärde.
Räägitakse, et vanal ajal ei olnud Kahala järv mitte praegusel paigal, vaid Maardu järve lähedal. Kuna Maardu ja Kahala järv olid teineteisele väga ligidal, puutusivad nende vetevaimud tihti üksteisega kokku ja alati suutsid nad tülli minna . Kui nad ise ei suutnud oma tülisid lahendada, tõttasid nad Vana-taadi juurde. Selliseid olukordi tekkis väga tihti. Viimaks tüdines Vana-taat Kahala ja Maardu järve vetevaimude katkemata kaebamistest ja tülide lepitamisest ära ja võttis nõuks nende tülidele igaveseks lõpu teha. Järvi pidi teineteisest lahutama, et vete vaimud üksteisega enam kokku ei saaks ja tüli keerata ei jõuaks.
Ühel ilusal suvisel päeval tõusis suur must pilv mõlema järve poole. Kahala järve kohale jõudes seisatas pilv ja hakkas siis järve vett ülesse tõmbama. Natukese aja pärast ei olnud endisest nägusast järvest enam muud midagi järel kui porine soo koht. Siis hakkas must pilv oma märja koormaga ida poole minema. Kuusalu kiriku lähedal kukkus korraga üks jagu vett pilvest maha. Sellest sündis väike järv, mis "Tuurakakatku" nime kannab ja mida praegugi võib näha. Järele jäänud veekogu sõitis aga pilvega koos aina edasi, kuni nüüdse Kahala järve kohale jõudis. Seal oli sel ajal kena rohumaa. Kündjad ja äestajad tegivad parajasti tööd, kui äkki musta pilve nägid tulevat ja selle seest valju kohinat kuulsid. Pilve silmates tõusis üks lind inimeste pea kohale lendu ja hüüdis ilma vahet pidamata valju häälega: "Põgenege mehed! Põgenege mehed! Järv tuleb!" - Mitmed panid linnu hüüdmist tähele ja põgenesivad ruttu eest ära, teised aga ei hoolinud sest midagi, vaid naersid üksnes selle üle. Peagi ulatas pilv nende pea kohale. Nüüd voolas vett nagu oavarrest pilve seest maha. Kes linnu hüüdmist enne kuulda ei võtnud, püüdsid nüüd küll ära põgeneda, aga hilja: vee vood ei lasknud neid enam pääseda. Kui pilv ennast tühjendatud sai, laius endisel niidul nüüdne Kahala järv.
Kahala järv oli muinasajal palju suurem kui praegu. Endine järvenõgu ulatub ühest küljest Iisaka talu maadele.
Järve äärde kogunesid inimesed elama, kuid elasid seal mingi osa aastas, kui sealsed elamistingimused olid kõige paremad. Järv andis vee ja olulise lisa toidulauale - sealt püüti kala, kütiti veelinde ning korjati lindude mune. Nagu ka teised veekogud, oli järv ühenduses ojadega, mis olid head liikumisteed nii suvel kui ka talvel.
Järve ümber kasvasid tihedad ja suured metsad, kus elasid loomad, keda kütiti. Samuti saadi metsast puitu, marju ja seeni.
Muinasaja lõpus jäädi paiksemaks ja osati juba teha kaevusid ning seega ei olnud vajadust elupaiga planeerimiseks veekogu äärde.
Räägitakse, et vanal ajal ei olnud Kahala järv mitte praegusel paigal, vaid Maardu järve lähedal. Kuna Maardu ja Kahala järv olid teineteisele väga ligidal, puutusivad nende vetevaimud tihti üksteisega kokku ja alati suutsid nad tülli minna . Kui nad ise ei suutnud oma tülisid lahendada, tõttasid nad Vana-taadi juurde. Selliseid olukordi tekkis väga tihti. Viimaks tüdines Vana-taat Kahala ja Maardu järve vetevaimude katkemata kaebamistest ja tülide lepitamisest ära ja võttis nõuks nende tülidele igaveseks lõpu teha. Järvi pidi teineteisest lahutama, et vete vaimud üksteisega enam kokku ei saaks ja tüli keerata ei jõuaks.
Ühel ilusal suvisel päeval tõusis suur must pilv mõlema järve poole. Kahala järve kohale jõudes seisatas pilv ja hakkas siis järve vett ülesse tõmbama. Natukese aja pärast ei olnud endisest nägusast järvest enam muud midagi järel kui porine soo koht. Siis hakkas must pilv oma märja koormaga ida poole minema. Kuusalu kiriku lähedal kukkus korraga üks jagu vett pilvest maha. Sellest sündis väike järv, mis "Tuurakakatku" nime kannab ja mida praegugi võib näha. Järele jäänud veekogu sõitis aga pilvega koos aina edasi, kuni nüüdse Kahala järve kohale jõudis. Seal oli sel ajal kena rohumaa. Kündjad ja äestajad tegivad parajasti tööd, kui äkki musta pilve nägid tulevat ja selle seest valju kohinat kuulsid. Pilve silmates tõusis üks lind inimeste pea kohale lendu ja hüüdis ilma vahet pidamata valju häälega: "Põgenege mehed! Põgenege mehed! Järv tuleb!" - Mitmed panid linnu hüüdmist tähele ja põgenesivad ruttu eest ära, teised aga ei hoolinud sest midagi, vaid naersid üksnes selle üle. Peagi ulatas pilv nende pea kohale. Nüüd voolas vett nagu oavarrest pilve seest maha. Kes linnu hüüdmist enne kuulda ei võtnud, püüdsid nüüd küll ära põgeneda, aga hilja: vee vood ei lasknud neid enam pääseda. Kui pilv ennast tühjendatud sai, laius endisel niidul nüüdne Kahala järv.
Kultusekivi
Tihti võib leida põldude ja loopealsetel kohtadel suuremaid kive, millel leidub väikeseid ja ümmargusi inimese poolt tehtud süvendeid. Mõnikord ent harva leidub kivi pealt ka ovaalseid süvendeid või siis kivisse raiutud kanalitega ühendatud lohke. Nad ei paikne maastikul mitte asulakohtade, vaid põldude juures, maaviljelusele sobilikes piirkondades, sellepärast seostatakse kive viljakusekultusega.
Eestis on praeguseks leitud umbes 1750 lohukivi, millest enamik paikneb Harjumaal, Virumaal ja Järvamaal. Seega on lohukivid eelkõige Põhja-Eestile omane muistiseliik.
Esimene lihatükk või pihutäis uudsevilja tuli kindlasti tagasi anda loodusele. Vastasel juhul kaasnes ikaldus, haigused või koguni surm
Tihti võib leida põldude ja loopealsetel kohtadel suuremaid kive, millel leidub väikeseid ja ümmargusi inimese poolt tehtud süvendeid. Mõnikord ent harva leidub kivi pealt ka ovaalseid süvendeid või siis kivisse raiutud kanalitega ühendatud lohke. Nad ei paikne maastikul mitte asulakohtade, vaid põldude juures, maaviljelusele sobilikes piirkondades, sellepärast seostatakse kive viljakusekultusega.
Eestis on praeguseks leitud umbes 1750 lohukivi, millest enamik paikneb Harjumaal, Virumaal ja Järvamaal. Seega on lohukivid eelkõige Põhja-Eestile omane muistiseliik.
Esimene lihatükk või pihutäis uudsevilja tuli kindlasti tagasi anda loodusele. Vastasel juhul kaasnes ikaldus, haigused või koguni surm
Muinaspõllud
Muinasajal olid põldude mõõtmeteks 20-30 x 30-40 meetrised alad, mille keskel asetsesid põllukivihunnikud. Põldusid piirasid põllupeenrad. Uurikandis on ainukesed teadaolevad muinaspõllud Uuri ja Soorinna külas.
Vanimaks teraviljaks, mida põldudel kasvatati oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Kahala järvest võetud suiraproovid tõestavad, et siin kasvatati otsa juba 3000 aastat tagasi.
Muinasajal olid põldude mõõtmeteks 20-30 x 30-40 meetrised alad, mille keskel asetsesid põllukivihunnikud. Põldusid piirasid põllupeenrad. Uurikandis on ainukesed teadaolevad muinaspõllud Uuri ja Soorinna külas.
Vanimaks teraviljaks, mida põldudel kasvatati oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Kahala järvest võetud suiraproovid tõestavad, et siin kasvatati otsa juba 3000 aastat tagasi.
Kivikirstkalmed
Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid kaasaande: luid, keraamikat, algelisi tööriistu. Väga harva on leitud kalmetes ka ehteid. Kaasaandide hulka on kuulunud ka koerahambad. Seda kahel juhul Kahala järve ümbruses. Seda võib selgitada mütoloogiaga, et koer ja ta hammas annavad tuge teispoolsuses.
Kivikirstkalmete ehitamine Eestis algas 11 sajandil eKr. Kõige enam rajati neid nooremal pronksiajal.
Kivikirstkalmed koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest, mis on peaosast laiemad, ning ümber olevast ringmüürist. Ringmüüri ja kirstu vahe oli täidetud kividega. Tihti on haua peale pandud veel eraldi suuremaid kive. Arvati, et see hoiab ära selle, et surnu hakkas kodus käima.
Praeguseks on paljud kalmed kindlasti ka hävinenud, kuid Kahala järve ümbruses on teada umbes 250 kalmet. Nii suur kalmete arv suhteliselt piiratud alal on Eestis ainulaadne. Uuris on neist 50.
Kahala järve ümbruspiirkonnas on aga huvitav fakt see, et ühte kalme oli maetud keskmiselt 7-8 inimest, mõnel juhul isegi 11. Kui mujal Eestis oli maetud saamine ülemast seisusest tulenev eelis, siis võib eeldada, et siinkandis oli jäänud endiselt ühiskonda tõekspidamine, et kõik inimesed on võrdsed. Sellest tulenevalt said kõik ka maetud.
Kultuurimälestiseks tunnistamine kultuuriministri 27.07.1998 määrusega nr 20, (RTL 1998, 259/260, 1059) tunnistati mälestisteksKultusekivi reg nr 18505; Kivikalmed reg nr 18450, 18458-462, 18474-477 ja 18501; Muistsed põllud reg nr 18507 ja Ohverdamistkoht „Hiiemets“ reg nr 18508 asukohaga Kuusalu vallas Uuri külas, Iisaka maaüksusel (kinnistu number 35203:001:1541).