Muinasajal tehtavaks tekstiilitööks kasutati esialgu vaid loomanahku ning erinevate puude koore alt saadud niinekiudu nende omavahel kokkuõmblemiseks. Sellest sai valmistada ka nööri ning nöörist omakorda erinevaid punutisi. Kõõlus- või sooneniidiga kokkuõmmeldud loomanahkadest valmistati rõivaid.
Hiljemalt nooremal kiviajal osati nahku ka parkida. Rõivaesemed koosnesid väga paljudest eri nahkadest ja tükkidest. Pronksiajal õppis inimene villast ja linast kangast kuduma ning rõivaid valmistama. Enamasti tunneme Põhja-Euroopa pronksiaegseid rõivaid Taani leidude järgi. Villa värviti taimedega ja lina pleegitati päikese käes. Rõivad olid valmistatud erinevates lambatoonides - hall, pruunikas.
Nii villast kui ka linast lõnga saadi kedervarrega kedrates. Kedrad olid kivist, savist, luust või puust – vastavalt materjalile, mida kedrata oli vaja. Kedrates keerutati kedervart, mis seejärel õhus rippu keereldes heide lõngaks keerutas.
Tänapäevast varrastega kudumist muinasajal ei tuntud – kindad, mütsid, jalalapid jms valmis nõelkudumise teel. Luust või puust tömbi otsaga nõela abil loodi silmused. Räägitakse, et nõelumistehnikaga kootud rõivad olid sellised, mida isegi vanakuri ise üles harutada ei suutnud. Kudumi ülesarutamine pidi olema hoopis aeganõudvam ja keerulisem, kui kudumine ise.
Kangas valmis püsttelgedel kududes. Telgede raamiks olid sobivad roikad ning lõim pingutatud telgede raami allosas rippuvate kividega. Kooti kohe selliste mõõtmetega kangas, et seda võimalikult vähe riideeseme saamiseks lõikama peaks.
Paelu punuti käsitsi. Samuti olid väga kaunid ja tähendusliku mustriga pealed ning vööd kootud kõladega.
Olulisel kohal oli ehtimine, see omas suurt tähendust. Ehted näitasid inimese staatust ja kaitsesid kõige halva eest. Kõige uhkemalt kaunistatud oli viljakas eas naine. Eesti nooremast kiviajast tuntakse mõningaid matuseid, kus kanti ohtralt luust ja loomahammastest ehteid ja kaunistusi.
Pronksspiraalidest kaunistused on iseloomulikud läänemere idakalda noorema rauaaja rõivastele. Neid leidus enamasti naiste rõivastel. Pidulikuma rõivastuse levinuim värv on tumesinine, mida saadi sinirõikaga värvides. Rõivaid täiendavad paeladena ja nööridena punane ja valge. Meeste rõivad on läbi aegade olnud üleeuroopaliselt mõjutatud, mida põhjendatakse meeste liikuvama eluviisiga.
Enamus tööriistadest ja tarbeesemetest valmistati puust. Otsiti looduslikult sobiva kujuga puitu, vooliti noa ning viiliga. Lihvimistööd tehti naha ja liivaga hõõrudes. Kausse, lusikaid jms süvistati põletades.
Hiljemalt nooremal kiviajal osati nahku ka parkida. Rõivaesemed koosnesid väga paljudest eri nahkadest ja tükkidest. Pronksiajal õppis inimene villast ja linast kangast kuduma ning rõivaid valmistama. Enamasti tunneme Põhja-Euroopa pronksiaegseid rõivaid Taani leidude järgi. Villa värviti taimedega ja lina pleegitati päikese käes. Rõivad olid valmistatud erinevates lambatoonides - hall, pruunikas.
Nii villast kui ka linast lõnga saadi kedervarrega kedrates. Kedrad olid kivist, savist, luust või puust – vastavalt materjalile, mida kedrata oli vaja. Kedrates keerutati kedervart, mis seejärel õhus rippu keereldes heide lõngaks keerutas.
Tänapäevast varrastega kudumist muinasajal ei tuntud – kindad, mütsid, jalalapid jms valmis nõelkudumise teel. Luust või puust tömbi otsaga nõela abil loodi silmused. Räägitakse, et nõelumistehnikaga kootud rõivad olid sellised, mida isegi vanakuri ise üles harutada ei suutnud. Kudumi ülesarutamine pidi olema hoopis aeganõudvam ja keerulisem, kui kudumine ise.
Kangas valmis püsttelgedel kududes. Telgede raamiks olid sobivad roikad ning lõim pingutatud telgede raami allosas rippuvate kividega. Kooti kohe selliste mõõtmetega kangas, et seda võimalikult vähe riideeseme saamiseks lõikama peaks.
Paelu punuti käsitsi. Samuti olid väga kaunid ja tähendusliku mustriga pealed ning vööd kootud kõladega.
Olulisel kohal oli ehtimine, see omas suurt tähendust. Ehted näitasid inimese staatust ja kaitsesid kõige halva eest. Kõige uhkemalt kaunistatud oli viljakas eas naine. Eesti nooremast kiviajast tuntakse mõningaid matuseid, kus kanti ohtralt luust ja loomahammastest ehteid ja kaunistusi.
Pronksspiraalidest kaunistused on iseloomulikud läänemere idakalda noorema rauaaja rõivastele. Neid leidus enamasti naiste rõivastel. Pidulikuma rõivastuse levinuim värv on tumesinine, mida saadi sinirõikaga värvides. Rõivaid täiendavad paeladena ja nööridena punane ja valge. Meeste rõivad on läbi aegade olnud üleeuroopaliselt mõjutatud, mida põhjendatakse meeste liikuvama eluviisiga.
Enamus tööriistadest ja tarbeesemetest valmistati puust. Otsiti looduslikult sobiva kujuga puitu, vooliti noa ning viiliga. Lihvimistööd tehti naha ja liivaga hõõrudes. Kausse, lusikaid jms süvistati põletades.
Kui õpiti juba rauda tundma, siis oli üheks olulisemaks tööks sepatöö. Sepp oli ühiskonnas väga tähtsalt kohal ning lugupeetud inimene, seda ametit anti edasi isalt-pojale. Enamasti oli igas külas üks sepp. Siinsed sepad oskasid arvatavasti valmistada üle 50 erineva eseme: ehted, hobuseriistad, majapidamises kasutavad vahendid ning ka põllutööriistad ja nende osad. Rauda saadi soo- ja järvemaagist. Muinasaja lõpul oli sepatöö Eestis väga kõrgel tasemel ning rauda viidi välja ka naabermaadesse.
Liis Veersalu demonstreerib kõlapaela punumist.
Liis Veersalu demonstreerib kõlapaela punumist.