Muinasajal austati loodust ja esivanemaid. Maaema oli kõige elava ema.
Taar(a) omakorda kehatu ja kujuta, kõikeläbiv vägi, ülim jõud ja vaimsus, mis täidab nii inimesi kui kõike muud
olemas olevat. Kõigel olemasoleval oli vaimne mõõde, mis võib avalduda hinge, haldja või
jumalana. Kõige toimuva taga oli loodus, haldjad, jumalad jms.
Kuna kõik saadi loodusest, siis tuli loodusele ka tagasi anda. Kunagi ei tohtinud sügisest vilja
enne ise kasutada, kui polnud sellest vilja või esimese leiva näol tagasi antud. Tapetud looma
esimene lihatükk viidi samuti anniks loodusele.
Jumalatega rääkida ja neilt paluda sai hiies ning teistes pühades paikades. Neid kohti peeti nii
pühadeks, et seal ei tohtinud lille murda, lõhkuda ega isegi end kergendada. Vastasel juhul jäid
haigeks või lausa surid.
Jumalate ning loodusega suhtlemisel kasutati ka nn vahendaja abi – küla tark. Selleks oli teistest
erilisemate võimetega inimene, kes tundis väga hästi ka loodusravi ning oskas tulevikku ette
näha. Retkedele paluti tema õnnistust, temalt käidi nõu küsimas.
Surnuid maeti asulaist eraldi asetsevatesse matmispaikadesse. Surm oli elu vormi muutumise all
mõeldud. Surnud kehad asetati maa sisse kividega vooderdatud haudadesse, mis olid omakorda
kinnistatud kiviplaatidega ning sinna samasse oli ka pandud surnu isiklikud asjad, mida ta
kasutanud oli. Tavaliselt nöör- ja kammkeraamika anumaid ja nõusid, riideesemeid ja ehteid.