Talu
Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama, mis talu.
Talu hooned ehitati ümber avara õue. Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone ja ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole ja koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist. Mõnikord olid rehealuse otsas tall, laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik.
Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast.
Põld
Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Põhiline toit saadi põllult.
Muinasajal olid põldude mõõtmeteks 20-30 x 30-40 meetrised alad, mille keskel asetsesid põllukivihunnikud. Põldusid piirasid põllupeenrad. Uurikandis on ainukesed teadaolevad muinaspõllud Uuri ja Soorinna külas.
Vanimaks teraviljaks, mida põldudel kasvatati oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Kahala järvest võetud õietolmu analüüsid tõestavad, et siin kasvatati otra juba 3000 aastat tagasi.
Karjakasvatus
Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval algselt tahaplaanile, kuigi need olid lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral ja põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest.
Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati tavaliselt härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühemateks vedudeks.
Loomadest kasvatati kitsi, lambaid, sigu kuid kõige enam siiski veiseid. Karjast saadi liha, piima, nahka ning villa. Lehmade piimaand oli siiski vilets. Hobune oli veoloom, ent ka tema liha kasutati toiduks. Muinasaja lõpuks oli jahi tähtsus muutunud väikeseks, kuid et oleks toidulaual vaheldust, toodi küttimisega lisa. Suure tähtsusega olid ka loomade nahad, mida kasutati otstarbekalt ning mida ka müüdi. Küttisid arvatavasti mehed ning ilmselt valmistasid ka nemad kalapüügivahendeid ja käisid kalal.
Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode-Eestis. Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk.
Liis Veersalu jutustab muinasaegsest talust.
Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama, mis talu.
Talu hooned ehitati ümber avara õue. Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone ja ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole ja koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist. Mõnikord olid rehealuse otsas tall, laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik.
Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast.
Põld
Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Põhiline toit saadi põllult.
Muinasajal olid põldude mõõtmeteks 20-30 x 30-40 meetrised alad, mille keskel asetsesid põllukivihunnikud. Põldusid piirasid põllupeenrad. Uurikandis on ainukesed teadaolevad muinaspõllud Uuri ja Soorinna külas.
Vanimaks teraviljaks, mida põldudel kasvatati oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Kahala järvest võetud õietolmu analüüsid tõestavad, et siin kasvatati otra juba 3000 aastat tagasi.
Karjakasvatus
Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval algselt tahaplaanile, kuigi need olid lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral ja põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest.
Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati tavaliselt härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühemateks vedudeks.
Loomadest kasvatati kitsi, lambaid, sigu kuid kõige enam siiski veiseid. Karjast saadi liha, piima, nahka ning villa. Lehmade piimaand oli siiski vilets. Hobune oli veoloom, ent ka tema liha kasutati toiduks. Muinasaja lõpuks oli jahi tähtsus muutunud väikeseks, kuid et oleks toidulaual vaheldust, toodi küttimisega lisa. Suure tähtsusega olid ka loomade nahad, mida kasutati otstarbekalt ning mida ka müüdi. Küttisid arvatavasti mehed ning ilmselt valmistasid ka nemad kalapüügivahendeid ja käisid kalal.
Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode-Eestis. Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk.
Liis Veersalu jutustab muinasaegsest talust.
Pildi autor Jaana Ratas